Šotimaa, Fort Augustus -> Skye

Loch Ness

18.07 Mõnikord on ajavahe päris tore. Eriti, kui oled harjunud kodus enne seitset ärkama ja Šotimaal tähendas see enne viit. Eks ma oleksin muidu äratuskella kasutanud aga see tegi ärkamise aja mõnusamaks. Mulle meeldib vara, ilma pildile jäävate inimesteta ja vaikuses ringi jalutada, seega seadsin hommikuudus sammud Fort Augustuse keskusesse.
Tee viis üle golfiväljaku, kus suutsin ehmatada mitut jänest. Olen olnud arusaamisel, et Iirimaal on palju lambaid. Šotimaal lootsin näha mägiveiseid aga Fort Augustuses ootas mind hoopis hulgaliselt jäneseid.


Nessie jäi järjekordselt silmamata. Lootsin küll hommikul, udu varjus, tema pead märgata aga ei olnud õnne (nagu ka eelmisel õhtul). 

Küpsetatud hommikusöök tuli eelmisel õhtul välja valida. Minu jaoks ei ole iiri/šoti/inglise/walesi *the bloody difference?* oma esimene valik, seega keedumuna, "sõdurid" ja lõhe. Yum kui maitsev lõhe. Ja toast. Valikus olid lisaks helbed, jogurtid, puuviljad.

Tagasi oma Focusesse, asendamatu Tom tööle ja Skye poole. Esimene bensupeatus ka enne teeleasumist. Igaks juhuks.

Jalasirutuse tegime Kintaili Viie Õe jalamil, kust sai alguse üks matkarada *jäi ootama*. Viis Õde on 8 kilomeetrine mäeahelik viie eristuva tipuga, millest kolm on Munrod (üle 3000 jala/914m). Viie Õe territoorium peidab ühte Suurbritannia kõrgemat koske, Glomach`i. 

Paari minuti sõidutee kaugusele jäi väike Eas-nan-Arm sild. Ajaloolise tähtsusega paik, tähistades jakobiitide ja valitsuse ühte esimest kokkupuudet. Pärast Diana Gabaldoni "Võõramaalase" *meeldis ainult esimene osa* lugemist, mis sattus minu teele pärast Šotimaa reisi kokkupanekut, tundsin reisi ette valmistades ära nii paljud nimed ning kohad.

Eilean Donan

Ja siis 13. sajandist Mackenzie ja Macrae klanndele kuulnud Eilean Donan, Šotimaa ja ilmselt ka Suurbritannia vist kõige pildistatum koht. Seekord piirdusime ainult välisvaate nautimise ja fotodega. Mackenzide seotus jakobiitidega viis kindluslossi varemetesse. Praegune restauratsioon pärineb 20. saj algusest tänu kolonelleitnant John Macrae-Gilstrap`i eestvedamisele.

Plockton

Oi, ja siis tuttavad üherealised, loomulikult taskutega, kurvilised, tõusude ning langustega, põõsastega ümbritsetud, null nähtavusega teed :), mis viisid 378 elanikuga, Hamish Macbethi vaatajatele tuttavasse kalurikülla Plocktonisse. Päikesepaiste, palmid (palmipilt ingliskeelse postituse juures :) ), mida veel suvelt oodata?

Cullen skink

 Lõunapeatuseks Plockton Inn, vanematel kohustuslik fish&chips ja mina jätkasin oma šoti söögi check-listi ja cullen skink`iga (maitsev paks supp-kilttursk, kartul ja sibul). Suppide juurde pakuti üldjuhul saiakest ning võid. 

Keskendunud sõitja, kes tegelikult täielikult naudib sõitmist

Edasitee Skye suunas kulges natuke parema nähtavusega teel. Ei, mulle tegelikult väga meeldib seal sõita. Nii suurtel kui kitsastel teedel. Skye külastamine on olnud sihiks juba pikka aega.

 Skye on oma 1656 km² Šotimaa suurim sise Hebriididesse kuuluv saar ning teisel kohal Lewis ja Harrise järel kõigist saartest. Ei jäänud puutumata jakobiitide ülestõusust.

Skye rannik koosneb poolsaartest, mis saavad alguse Cuillini mägedest, kuhu meil oli pärast saarele viiva silla ületamist suund. Auto parkimisega leidsime vist viimase koha väikeses metsaaluses parklas. Teeääred olid samuti autosid täis. Jalutuskäik allamäge ja siis jälle üles, eesmärgiks Faery Pools. 

Fairy Pools

 Fairy Pools, turismimagnet, on looduslik kosk Brittle mäeorus. Rada on täiesti olemas ja eksimisvõimalus puudub. Legend lubab 7 sekundit pea külma vee all hoidjatele igavest noorust.
Inimeste massid vees suplemas ning mõlemas suunas liikumas ja päikesepaistet nautimas (Šotimaal pidi ju vahetpidamata sadama ;) )Loomulikult saab sealt alguse üks Cuillini mägedesse viiv rada.

Huvitaval kombel ei nautinud mu vanemad väikese tõusuga tagasiteed auto juude.

Portree

Edasi liikudes möödusime Sligachani vanast sillast ning õhtuks viis meid tee Skye suurimasse linna, Portree`sse. Portree elanike arv jääb 2300 kanti. Väga mõnus, värvikirev sadamalinn. 

Beef&ale pie

Kaheks järgmiseks ööks Braeside B&B. Ennast sisse seadnud käisime jalutamas. 
Õhtusöögiks sain tohutu beef ale piruka Portree Central restoranis. Pärast söömist jätsin vanemad puhkama ja uudistasin omapea. Avastasin ühe matkaraja alguse ja väikese kose. 
Ja kõrvad jutisid mind harjutavate torupillimängijateni :)

Torupillimängijad

18th July. Sometimes the time difference is quite nice. Specially if you are used to waking before 7am and in Scotland it means before 5am. I would have used the alarm but this made waking that much easier. I love to wonder early in the morning, enjoying silence and the lack of people so I made my way to Fort Augustus.

Fort Augustus

The track led me across a golf field where I managed to surprise several hares. I have come to think there are many sheep in Ireland and highland cattle in Scotland but Fort Augustus waited me with loads of hares.

No luck with spotting Nessie this time either. I did hope that early in the morning, in fog, I would see her head. 

We had to order our cooked breakfast the previous night. I don`t quite prefer irish/scottish/english/welsh *the bloody difference?* breakfast if there are other options so I chose a boiled egg, soliders and salmon. Oh, that delicious salmon. Andtoast. We could also choose from cereals, fruit, juice.

Back to our Focus, with my irreplaceable Tom and towards Skye. First I refueled. Just in case.


Our first stop was at the base of the Five Sisters of Kintail where a hiking track stayed waiting for next time. the Five Sisters are a high ridge of about 8 kilometres with 5 distinctly pointed summits, three of which are Munros (above 3000 ft). The Five Sisters also hide one of the highest waterfalls in Great Britain, the Falls of Glomach.

Eas-nan-Arm

A couple of minutes` drive away is Eas-nan-Arm bridge. Historically important landmark where jacobites had one of their first oppositions with the Goverment forces. After reading   Outlander  series by Diana Gabaldon*I only liked the first book*, the book that found its way to my life after planning our Scotland trip, I recognised to many names and places when reading about the history of the places we visited.

Eilean Donan

And then Eilean Donan, probably the most photographed sight in Scotland and quite possible Great Britan. It belonged to the clan Mackenzie and their allies clan Macrae in the 13th century. This time we only enjoyed the outside. Mackenzie`s connection to the jacobites led to destruction of the castle. Lt Colonel John Macrae-Gilstrap bought the ruins in 1911 and dedicated the next 20 years to reconstructiont castle.

Plockton

And then, oh the familiar single-track roads, of course with passing places, bendy, with rises and falls, bodrered with bushes, with zero visibility roads :) that led to fishinga village called Plockton that is familiar for Hamish Macbeth viewers. Sunshine, palm trees, what else to expect from summer?

Fish&chips

For lunch we visited Plockton Inn, compulsory fish&chips for my parents and I tried another dish from my Scottish food check-list: cullen skink (quite tasty thick soup with haddock, potato and onions). Usually we were served soups with a bun and butter.

The onwards road to Skye had slightly better visibility. No, seriously, I really enjoy driving there. Wide roads, narrow roads. Skye had been one of my dream destinations for quite some time.

The track to Fairy Pools

Skye with its 1656 km² is the biggest island of the Inner Hebrides and the second largest island of Scotland after Lewis&Harrise. It was not untouched by the jacobite uprising.

Its coastline is a series of peninsulas and bays radiating out from a centre dominated by the Cuillin hills where we also made our way. We must have found the last parking pace in the tiny lot in the woods. Of course people parked on the roads also. That would have meant turning around in that narrow road. An easy walk down the hill and then up towards Fairy Pools.

Fairy Pools

Fairy Pools, a tourist magent, is a natural falls in the Glen of Brittle. It has a decent track and no chance of getting lost. The legend promises eternal youth to people who hold their heads under water for 7 seconds. Numerous people taking a bath, walking both directions and enjoying sunshine. (Wasn`t it supposed to constantly rain in Scotland? ;) )And naturally a hiking track to Cuillin hills starts from there. For some reason my parents didn`t enjoy the slightly uphill walk back to our car. 

Sligachan old bridge

Moving forward we stopped at Sligachan old bridge and then moved on to the biggest town in Skye, Portree. 

Portree

Portree has the population of about 2300 people. It is a charming, vibrant town. For next two night we were to stay at Braeside B&B.

Beef and ale pie

Settling ourselves in, we took a walk and had our dinner in Portree Central Restaurant. I chose (the enormous) beef and ale pie. 

After dinner I left my parents to rest and wondered by myself. I discovered a walking path and a falls. And then trusted my ears that led me to bagpipers rehearsing. That sight I didn`t want to enjoy alone so I called my parents to join me. 

Bagpipers

 

Šotimaa, Edinburgh -> Fort Augustus

Dunkeld Ahtoll fountain

17.07 Esimene hommik Edinburghis. Kesklinnast küll üpris kaugel aga ikkagi :) Täiesti piisav kontinentaalne hommikusöök. Sõitsin bussiga lennujaama auto järele. Olen siiani Avisega rahule jäänud ning oli seegi kord valikuks. Auto kättesaamine oli kiire. Võimalus Ford Fiesta sõiduomadusi proovida. Kuidagi väliselt väikese auto kohta suur pagasiruum. Ja oi kuidas ma naudin vasakpoolset liiklust.

Esimene peatus Dunkeld & Birnabis. Dunkeld & Birnab on kaks kõrvutiasetsevat väikelinna, mida eraldab Tay jõgi. Dunkeldi elanike arvuks loetakse 1170 inimest. Vaatasime üle kauni Atholli purskkaevu ja Dunkeldi katedraali. Atholli purskkaev rahastati kohalike elanike poolt ning see valmis 1866. aastal 6. Atholli hertsogi, George Augustus Federic John Murray mälestuseks, kes tõi Dunkeldisse kanalisatsiooni. Dunkeldi katedraali ajalugu ulatub 9. sajandisse kuid praegune hoone pärineb 14. saj. Pika ehitusaja tõttu on kasutatud erinevaid ehitusstiile. Hetkel oli hoone osaliselt taastamisel.

Edradour viskitehas

Viski valmib

Järgmisena viis meie tee Edradour viskitehasesse, mida reklaamitakse kui väikseimat traditsioonilist viskitehast Šotimaal aga sama väidab ka Stathearn viskitehas. Edradour töötab 1825. aastast ning toodab traditsioonlisel meetodil ühe linnaseviskit. Nädalas toodetakse 18 vaati. Meile tehti tehases austraallasest giidi juhtimisel põhjalik tutvustus, algatuseks anti nende toodangut mekkimiseks (maitsmisklaasid kingiti meile). Mina autojuhina piirdusin nuusutamisega.  Edradour on armas, puhas, valge. Meile sattus ilus, päikeseline ilm, sellega tunduvad kõik hooned säravamad.

Pitlochry tamm

Cargills sändwich ja krõpsud

Paari kilomeetri kaugusel asub järgmine kaunis väikelinn Pitlochry, kuhu olin planeerinud söögipausi. 
Pitlochry peatänav on ääristatud erinevate poekeste ja söögikohtadega. Inimesi oli liikvel päris palju.  Parkisin ühe suurema toidupoe ette ja kehakinnitamiseks oli Cargills, koorega kartul ja sändwich.  Pitlochry elanike arv 2011 a rahvastikuloenduse järgi on 2276 ning 29% elanikest on vanemad kui 65. Linna külastab palju turiste, see asub looduskaunis kohas ning sealt lähtub mitmeid matkaradu. Üheks vaatamisväärsuseks on Pitlochry hüdroelektijaama tamm.

Ardverikie väravamaja

Olin mõelnud külastada ka Blair lossi aga viskitehase külastus võttis oodatust natuke kauem ning majutuskohas pidime olema kella 18:00ks, seega kulges sõit edasi Loch Nessi suunas. Tegime väikese pildistamispeatuse Ardverikie väravamaja juures. Ardverikie mõis on tuttav kõigile Oruvalitseja jälgijatele. Korraks oli mõttes ka mõisa juures käia kuna see jäi täpselt meie marsruudile aga see oleks tähendanud ligi kolmemiilist jalustuskäiku (ja loomulikult sama pikka maad tagasi) ning viide eelnevaltmainitud check-in ajale. Jääb järgmiseks korraks. Ja kui kellelgi on huvi seal peatuda, siis Ardverikie pakub ööbimiseks erinevaid majakesi.

Kettle House

Edasi Loch Nessi lõunaserv ja Fort Augustus, kus asus meie järgmine majutuskoht. Kettle House B&B. 
Sinna läheks iga kell tagasi. Meie võõrustaja Natalie oli väga positiivne ja abivalmis. Maja ise ning meie tuba jätsid võrratu mulje. Olin kaardilt vaadanud tee Fort Augustuse keskusesse aga Natalie juhatas meid kanaliäärset maalilist teed kaudu.

Fort Augustus, lüüsid

Fort Augustuse elanike arv viimase rahvastikuloenduse järgi on ainult 684 ning selle majandus sõltub suuresti turismist. Ometi on olemas nii alg- kui põhikool. Ja jänesed. Palju jäneseid.

Fort Augustus

Fort Augustust läbivad kanalid. Nägin esimest korda kuidas suurt paati lüüside abil madalamalt kõrgemale tõsteti.

Õhtusöögikohaks valisime Nessi kaldal oleva The Boathouse. Mõnus lõhefilee ja üle pika aja jälle sticky-toffee pudding (kuigi mitte parim, mida ma Šotimaal süüa sain).

The Boathouse, sticky toffee pudding

17th July The first morning in Edinburgh. Quite far from the city centre, but still :) Big enough continental breakfast. I took the bus back to the airport to fetch our car. I have been satisfied with Avis
so it was my choice this time also. Receiving our car was quick. I had the opportunity to test a Ford Fiesta. It looked rather small but had a reasonable boot. And I still adore left-sided traffic :)

Dunkeld Cathedral

Our first destination was Dunkeld &Birnab. Dunkeld & Birnab are two adjacent towns that are divided by River Tay. Dunkeld`s population is 1170 people. We enjoyed the beautiful Atholl memorial fountain and Dunkeld Cathedral. Atholl fountain was built in 1866 and its construtcion was funded by the people. It was a monument to George Murray, 6th Duke of Atholl.
Dunkeld cathedral originates from the 9th century but the current building dates back ftom the 14th century. Due to the long building period different styles are used.
Next we headed to Edradour distillery that is advertised as the smallest traditional distillery is Scotland but Stathearn distillery  claims the same. Edradour dates back to 1825 and makes handmade single malt whiskey. 18 cask a week. A lovely Australian guide led us though its history, the whiskey making process and the cute little village-like distillery. To begin with, we got to taste a wee bit of their product (and got our tasting glasses as gifts). Me as the driver only smelled.  Edradour is cute, clean and white. We were lucky enough to enjoy it during a sunny day. 

Jacket potato, Cargills

A couple of kilometres away is the next picturesque tiny town, Pitlochry,  where I had planned to eat lunch. 
Pitlochry`s main street is surronded by shops and cafes. There were a lot of people wandering around.  I parked in front of a grocery shop and headed to Cargills, jacket potato and a sandwich.  Pitlochry has the population of 2276 and 29% of the people are older than 65. The town is visited by numerous tourists every year. It is situated in a stunning surroundings, it is the starting place of many hiking tracks. One of the sights is Pitlochry hydroelectical dam.

Pitlochry

I had also thought to visit Blair castle but visiting the distillery took a bit longer than I had anticipated and we had to be at our B&B by 6pm so we headed on towards Loch Ness. We took a tiny photostop at Ardverikie gatehouse. Ardverikie manor is familiar to everyone who has watched Monarch of the Glen. For a moment I had thought to see the gorgeous manor as it was directly on our route but it would have meant a neary 3 mile walk (and the same back) from the gatehouse and as stated, we had our check-in time to consider. I guess it`s for next time. And if anyone is interested, Ardverikie offers accommodation :)
 
On to southern tip of Loch Ness and Fort Augustus, where our next guesthouse waited. Kettle  House B&B is simply amazing. 
I would stay there again any time. Our host Natalie made us feel really welcome. She is so positive and helpful.
Back home I had looked for the way to Fort Augustus centre but Natalie led us via a lovely walk by the canal.

Fort Augustus, locks

Fort Augustus, the locks

Fort Augustus has the population of 684 and its economy is strongly dependant on tourism. 
Nevertheless there is a primary school. I got to see for the first time a boat being transported from lower to higher in a canal by locks. That is an interesting sight.

For dinner we chose The Boathouse, a cute restaurant by Loch Ness. Delicious honey salon fillet and at long last delicious sticky-toffee pudding again (although not the best I ate in Scotland). 

The Boathouse, honey salmon

Šotimaa vol3 päev1/day 1

16.07 Be still my heart. Šotimaale olen jõudnud nüüdseks kolm korda (loodetavasti jõuan seda avastama veel ja veel). Esimene kord Viru Reisidega, sellest on juba hmm... 11 aastat? See oli minu kõige esimene reis, vara-varahommikul bussiga Tallinnast läbi mandri-Euroopa La Manche kanali suunas. Väike peatus Londonis ja edasi Invernessini. Praktiliselt kolm nädalat bussis :) 2010 aastal uuesti Tensi Reisidega (aga pärast Virut lennureisid). Alates Iirimaast 2014 rendiautoga omal käel kulgemisest edasised avastamised autoga.

Sellel aastal siis pärast 7 aastast pausi uuesti mägede, torupillide ja lammaste suunas.

Reisi ootus ei läinud seekord viperusteta.Varakult asju planeerides võivad asjaolud muutuda. Lennufirma tühistas lennu ja nende poolt alternatiivina pakutu oleks tähendanud kaks päeva hiljem kohalejõudmist. Sain esimest korda kindlustusega asju ajada. Olen vist paketireisidest saadik Salva klient olnud, kuid varem nende poole pöörduma ei ole pidanud. Üllatuslikult positiivne kogemus.

Seekord väljasõit alles päeval. Ümberistumine ka ainult poolteist tundi. Jätkulend hilines peaaegu tunni, sai järjekorras seista, lennukis istuda. See selleks, lõpuks sai jalad Šotimaa pinnale.

Ibis Edinburgh Airport

Esimeseks öömajaks Ibis Edinburgh Airport ja majutusse bussiga. Tuba oli askeetlik aga valiku aluseks oli siiski lennujaama lähedus ja hind (broneerisin juulis 2016 ja saime toa 40 euroga).

16.07 Be still my heart. I have been to Scotland three times for now (hopefully I get to discover that country again). The first time I was there I think it was 11 years ago with Viru Reisid. That was my very first trip. We started our bus journey at the break of dawn from Tallinn towards La Manche channel. A short stop in London and then all the way to Inverness. Virtually three weeks in a bus :) In 2010 again with Tensi Reisid (but ever since the coach journey I have travelled with a plane). And since Eire in 2014 I have taken a rental car and roamed around with a car.

 After 7 long years back again with the mountains, bagpipes and sheep. Don`t like haggis.

Waiting for the trip didn`t go entirely stress free. Planning things early, things can change. Our plane company cancelled our flight and the alternative they offered would have meant arriving two days later (I already had the car and the accommodations). So for the first time I got to deal with my insurance. I think I have always been Salva client but never had to get their assistance. Surprisingly positive experience.

View from our room

This time our flight was in the early evening. Only an hour and a half in the airport between the flights but our connecting flight was late for about an hour. Never mind, finally back in Scotland. 

Our first accommodation was Ibis Edinburgh Airport and it was convenient to take a bus there. Our room was ascetic but my choice was based on the closeness to the airport and the price (I booked in July 2016 and got our room for three with 40 euros).

Türi Aedlinnakohvikute päev

Türi linna sünnipäeva tähistamisega käis juba mitmendat korda (loodetavasti pikaajalise traditsioonina) kaasas Aedlinnakohvikute päev. Alguse sai see tegelikult juba laupäeval eelkohvikutega aga sinna ei jõudnud. Türi linnal täitus asutasmisest 91. aastat.

Tagaaia kohvik

Hommikune rattasõit möödus kerges vihmasajus. Taevas oli ühtlaselt pilves ja ei paistunud, et ilm võiks soodsamas suunas liikuda. Alustasime tuuriga ca 12st. Esimesena Tagaaia kohvik, üks väheseid perekohvikuid. (Etteruttavalt. Ei meeldi poliitika toomine kohvikutepäevale. Linna sünnipäevale. Erakondade nimede ja reklaamidega müügipunktid. IRLi rong. Milleks? Lihtsalt sünnipäevarong). Mõnus istumine, magusad ja soolased suupisted. Alguses mõtlesin kõik võimalikud Pavlovad ära maitsta aga piirdusin siiski ainult sellega. Ei olnud liiga magus, kaunistuseks värskendavad marjad. Juurde maitsesin sibulapirukat ja mingit kalapirukat.

Kaitseliidu kohvik

Kaitseliidu kohvikus maitsesin jäätisekokteili. Supi lõhn ugh. Ükskõik, et Kaitseliit teeb võib-olla maitsvaid suppe aga ma tunnen alati hernesupi lõhna. Juurde maitsesin väikse suutäie pannkooke nii moosi kui hakklihaga aga kuna plaan oli nii palju kohvikuid kui võimalik läbi käia, siis jäätisekokteilist piisas täiesti.

Kolme õe kohvik

Teine perekohvik oli Kolme õe kohvik. Sinna piirkonda niisama eriti sattunud ei ole, päris huvitav uudistada. Nemad olid ainukesed, kellel toitudel hindasid juures ei olnud ja kokkuvõttes tuli kõige kallim külastus. Aia tagaosas said linnainimesed jäneseid ja kanu uudistada. Eesosas pakuti tasuta kirbuturu kaupa.  Minule sidruni-beseekook, sidrunikreem oli päris maitsev.

Raamatukohvik

Raamatukohvik toimus Seitsmenda Päeva Adventistide Türi koguduse aias. Minule napoleoni kook, vanematele kiluvõileivad.

Kogupere kohvik

Türi kesklinna lasteaia õues paiknes Kogupere kohvik. Arusaadavalt oli kõhus ruumi vähemaks jäänud aga ega siis maitsmisringi sellepärast pooleli ei saa jätta 😁

Minule smuuti, laual veel tervislik juurviljavalik ning heeringavõileib.

Raamatukoi kohvik

 Järgmisena suund minu lemmik majja Türil 😍, loomulikult raamatukogu. Raamatukoi kohvikus oli võimalik tasuta (natuke vanemaid) ja väikese tasu eest (natuke uuemaid) raamatuid kaasa võtta. Maiustamiseks kirju koer, maitsmiseks viineripirukas ja tuunikala pirukas.

Kirikukohv

Suund Türi tehisjärve äärde. Segasumma kohvik. See on ainuke, kus puuviljatopsi pildile ei püüdnud. Võtsime kolme peale ühe. Järve ääres toimusid kella 12st alates erinevad võistlused, nii jooksud kui pallimängud. Selleks ajaks oli lõpuks päike ka ilma uudistama tulnud.

Pannkoogikohvik

Tuuri esimese poole eelviimasena jäi teele Kirikukohv. Kolm kiluvõileiba ja mõnus istumine. Türi Püha Martini kirik.

Ja siis Reformikate Pannkoogikohvik. Mustikamoos oli täiesti hea. Ja ikka vali-mind-vali-mind.

Siis väikene hingetõmbepaus ja õhtul uuele ringile.

Galeriikohvik "Linnuke Pesas" paiknes Resa Tiitsmaa ateljees. Sulgemiseni oli küll aega aga olime ainukesed külastajad. Ingverilisandiga laktoosivaba komm.

Türi töökeskuse kohvikus olime jälle ainsad. Kahe peale koogitükk. Menüüs eriti midagi rohkem alles ei olnud.

Türi pritsumeeste ja Mediato rändkohvik jäi õhtusöögiks. Teenindaja oli nii "hoolas", et pillas maha veinipudeli, mille sisu valgus isa heledate kingade peale. Grillvorstid ja kartulid.

Õhtu lõpetuseks Tordimeistri kohvik. Päeva jooksul sai igast külastatud kohvikust templi ning Tordimeistris toimus kõigi vähemalt 9 templikoguja vahel loos. Iga kohvik oli välja pannud väikese meene. Loosiõnn ei naeratanud :D 

Põlv ja trenn

Peaagu aasta on täis ajast, kui minu parem põlv otsustas puhkust nõuda. Hetkel siis olen selles seisus, et treenin jälle 6 korda nädalas. Treenimine on natuke optimistlik sõna. Liigun. Keskeltläbi 3x jooksu ja 3x ratast.

Augustis mõttetu ortopeedi külastus. Ei uuritud midagi, ei kutsutud tagasi. Puhka ja küll läheb üle. Ei läinud. Teen muidugi liiga, soovitas võtta glükoosamiini ning kasutada arthros salvi. Pärast seda pereõde, röntgen (näitas põlves ahenemist, esialgseks diagnoosiks artoosi algus või meniski vigastus) ja ultraheli (meniski vigastus ja vedelik põlves). Saatekiri ortopeedile. Proovisin vahepeal natuke rattaga sõita, tekkis valu uude kohta.

Teine ortopeed välistas meniski vigastuse. Midagi kindlat ei öelnud. Saatis füsio juurde aga ei mingit tagasikutsumist. Füsiolt sain harjutused ja põletiku diagnoosi. Selgitas, et glükoosamiini peaks võtma vähemalt 1.5mg päevas (3 tabletti) ja koos kondroitiiniga. Diclac 5% salv. Kuu aega ultraheli- ja laserravi. September oli täielik puhkus. No august ka praktiliselt. Oktoobrist detsembrini ujusin. Krooli ei saanud, see tegi haiget. Rinnuli sai aga füsio ei lubanud. Detsembri alguses alustasin uuesti jooksmisega. 600m. Nädalas kolm korda. Ujusin. Ja tundsin jälle, et ei saa. Detsembri lõpus jäin haigeks ja tekkis jälle täielik puhkus.

Märtsini ujusin ja sõitsin mõned korrad siseratast. Siis alustasin jälle jooksuga. Samamoodi, väikesed distantsid, kolm korda nädalas, ülejäänud kolm korda ujusin. Distantsi tõstsin vaikselt. Vahetasin ujumise ratta vastu. Nüüd jooksengi ca 10km ja vuran tuulega võidu. Oh, see tuul on omaette teema. Naudin, et saan liikuda. See ei ole sama. Leinaga on asi lõplik, asi on läbi ja seda tagasi ei saa. Minu põlv on alles, joosta nagu saab. Aga samale tasemele (jap, ma tean et ei olnudki mingi erilist aga minu tase), mis enne ei lase. Olen teinud katseliselt paar natuke kiiremat intervalli, minut korraga, lihtsalt natuke kiiremini kui tavaliselt. Tahaks linnajooksudel olla. Samas teades, et jääb ainult rahulik kulgemine. See ei ole sama. Augustiks on jälle ortopeedi aeg. Aprillis tekkis mingi valu alge. Oli. Aega igaks juhuks ei tühista arvestades kui võimatu seda saada oli. Ma saan aru, et mul on võimalik liikuda. Sellest hoolimata olen olnud liimist lahti.

Lõpetades positiivsega. Täpselt kolme nädala pärast asun teele Šotimaa suunas.

Laktoosivaba kuu

Tänasega sai täis kuu (enamasti) laktoosivaba toitumisega. Põhjustel miks sellega proovi teen hetkel ei peatu.

Laktoos on piimasuhkur, mis peidab ennast vist kõikides heades toitudes. Tarbin palju jogurtit, kodujuustu, kohupiima, magusat. Tore oli muidugi avastada, et laktoos, vadak, piima-, lõssi- või vadakupulber on peaagu igal pool. Minu Nestle Fitness täiestera helbed. Cammoon? Õnneks ma otseselt (eriti) millestki loobuma ei pidanud. Omaette teema oli toodete leidmine. Selveris on nii toredasti laktoosivabade toodete sildid sinisega märgistatud ja kiiresti tuvastatavad. Kahjuks ei asu Selver mulle eriti lähedal. Teistes poodides peab ise otsima. Rääkimata sellest, et tooted võivad ju eksisteerida aga mitte minu poodide riiulitel.

Piim. Valio Eila piimajook.

Jogurt. Liitriseid jogurteid on. Aga minu poodides on peamiselt ainult Farmi murakajogurt (natuke liiga lääge maitsega). Tere LaCremal on head jogurtid aga tahaksin suuremas pakis. Nende koorene põldmarjajogurt oleks ideaalne kui see minu poes olemas oleks. Tahaksin liitrist maitsestamata jogurtit. Valiol on Valio Gefilus maitsestamata 1 l jogurt aga siinsetes poodides ei eksisteeri. Jogurteid on. Maitseid on.

Kohupiim. Terel on maitsestamata kohupiimapasta, maitsestamata tooted mulle sobivad. Neil on ka kakao kohupiimapasta aga seda siin ei ole. Päris klassikalist kohupiima ei otsinud ja ei ole kindel, kas on.

Või. Aitab jälle Tere. Nendel ilusti laktoosivaba või olemas. Poe küpsised olid välistatud ja neid vaja ju süüa (ei no muuks ka vajalik), siis otsisin üles ja täiesti olemas. Siit leidsin ka Valio Eila või.

Juust. Mina sõin Valio juustusid.

Majonees. Ma armastan keedetud mune majoneesiga :) Ma ei tea, mille pärast arvasin, et majoneesist võin see kuu ainult unistada aga Jaani provansaal on täiesti olemas.

Hapukoor. Tere.

Jäätis. Jäätiste valik annab soovida :D Balbiino Albiino. Kõik. Jaa, on kõikvõimalikud sorbetid ja mida veel. Ma ei tea, võimalik jälle, et suurilinnades on midagi veel? Samas, siin on Albiino leidmine ka keeruline. Kus on küpsisega ümbritsetud jäätis??? Siin on ainult 1l kui sedagi.

Ma tean, et on olemas kodujuust, sulatatud juust, toorjuust, kohukesed (vist ainult suurtes linnades. Tere siin pole lootustki) ja mida kõike veel. 

Järvamaa liikumissarja 10. hooaeg

Sellel aastal toimub juba 10s "Liikumist ja sportimist harrastav Järvamaa" hooaeg. Kahjuks avastasin sarja alles eelmisel aastal, seega saan osa võtta ainult kahest. Ja praegune jääb viimaseks. Enne eelmist aastast oli põhirõhk jooksmisel aga pärast suve... On olnud raske aeg.

Igatahes, praeguseks on toimunud juba kolm etappi.

Viimane hooaeg sai stardipaugu 28.01 37nda Tammsaare matkaga Järva-Madisel. Käesolev talv on olnud täiesti minu maitse järgi aga see tegi võimatuks matkamise üle Kodru raba ning liiguti mööda maanteed. Õnneks ei olnud tee väga libe ja 6 kilomeetrit möödusid kiiresti. Seekord sõitsin kohale natuke suurema seltskonnaga, venna pere ja vennanaise töökaaslased. Sõbranna, kes eelmine aasta minuga ühines jääb sellel aastal kahjuks kõrvale.

19.02 toimus admiral Pitka 11. rahvamatk. Matka pikkuseks on märgitud 21 kilomeetrit. No common. Jõudsin lõppu ja ei olnud 20 täis, tegin siis paar tiiru parklas. Aga rada oli võrreldes eelmise aastaga imeline. Siis oli täielik liuväli, nüüd sai normaalselt liikuda. Vihma küll sadas, tossud said  märjaks ning suutsin kaks suur villi saada aga see selleks. Oi, kuidas ma vihkan hernesuppi. Jätsin seekord pärast paari lusikatäit söömata.

25.02 oli liikumissarjale lisaks presidendi matk, mis kulges mööda Aegviidu-Jäneda kergliiklusteed . Seal käisime oma klubi vanemate liikmetega. 7 km, mõnus rada. Jändedal olid koogikohvikud :D

12.03 oli siis matk Koeru terviserajal. Esialgu oli planeeritud suusamatk (jummal tänatud selle talve eest) aga saime niisama kõndida. See on rada, kus koolis olles sain krossijookse võita ;)

Hetkel on minu trenn nädalas 3 ujumist ja 3 jooksu (+ aeg-ajalt siseratas). Iga päev üke. Eelmisel laupäeval andis põlv endast jälle märku, see nädal ei ole jooksma jõudnud. Täna siis selgub, kas oli jälle fantoom või mitte.