Lake District - Whitby 21.07

Hommikul jõudsin mööda Windermere kallast liikudes kuni Kuninganna Adelaide-nimelise mäeni. See on piirkond, kuhu turist ilmselt eriti niisama ei satu. Vaikne järv, mõned veelinnud, puust vastu vaatav nägu. Ja ühe väikese kose leidsin ka. Mõnus hommikune jalutuskäik. 

Ennelõunaseks külastuseks pidasin kindlasti vajalikuks vanemad 18ndal maanteeõnnetuse tõttu külastamata jäänud Levens Hall'i viia. Levens Hall on üks äärmiselt laheda aiaga elisabethi ajastust pärit mõis. Hoone ise on nii nagu ajaloolised hooned ikka ja seekord keskendusime aiale. No hoone on reaalselt kasutatav ja osaliselt külalistele avatud. 

Levens Halli 17. sajandist pärit ja praktiliselt muutusteta topiaaraed on imeline. Vanemad ei teadnud, mida oodata aga tundus, et mõlemad jäid rahule. Lisaks roosid, pähklipuud, kujud, kõrged hekid. Nagu oleks muinasjutuaeda sattunud. Seekord õnnestus paar killukest sinist taevast ka taustale saada. 

Peaaegu kolmetunnine sõit risti üle saare viis meid North York Moorsi rahvusparki, kus asub Goathland. Hoolimata sellest, et kohapeal elab veidi alla 400 inimese, viimase rahvaloenduse järgi 376, siis seal on kaks suurt tasulist parklat. See on sellepärast, et need, kes on kunagi "Südameasja" vaadanud, tunnevad selle ära kui Aidensfieldi. Need, kes on näinud Harry Potterit, tunnevad raudteejaama ära Hogsmeade peatuse. No ja kes on mõlemaga kursis, sellel on topeltrõõm. Kuigi eelmine kord ma millegipärast Harry Potter Hogsmeade jätsin tähelepanuta. 

Eesmärk oli kõigepealt Aidensfield Arms'is lõunat süüa aga see oli ootamatult suletud. Kuna Goathland toidukohtade rohkuse poolest just ei hiilga, siis proosivime õnne Scribbsi Aidensfield garaaži kõrvalasuvas Inn on the Moors hotellis. Vanemad sõid kana ja salatit aga mina mõtlesin, et kes keelab ainult magustoitu süüa ning piirdusin kokakoola ja Eaton mess'iga. 

Seejärel piilusime sisse Aidensfieldi garaaži. Ikka "Südameasja" meened ja fänninänn. Poemüüja uuris isa käest, miks ta poodi filmib. Nagu oleks üllatus, et keegi veel sarja pärast neid külastab, kuigi terve Goathland elab selle tuules. 

Kohustuslik fotosessioon Aidensfield Arms'i ees ning suund raudteejaama, kus üks rong just ootas ja teine lähenes. Armsad tuletõrje ämbrid. No ja loomulikult nännipood, peamiselt HP'le pühendatud. 

Poed keskendusid samuti Aidensfield'ile. Sarjast tuntud politseiauto poseeris ühe ees. Ma ei tea miks praktiliselt kõigis (neljas? viies?) poes olid mustanahalised nukud. Sellise creepy naeratusega. 

Veel umbes 15 minutit sõitu üle imelise maastiku viis meid Whitbysse. Võrreldes Eesti enamasti 6% tõusudega oli huvitav korraga 25% tõusu ja 25% languse märke näha. 

Whitby on võrratu sadamalinn. Keskajal sissetulek heeringa ja vaalapüügist. Kapten Cook õppis seal merendust. Pikk salakaubavedajate ajalugu. Bram Stroker sai just Whitbys inspiratsiooni "Dracula" maabumiskohaks. Kõige kuulsam maamärk on varemetes klooster. 

Majutusime hotellis The Resolutions, üheks peamiseks valikukriteeriumiks oli asukoht. No nii nagu alati, hommikusöök hinnas. Parkimist küll lubati aga juba alguses selgus, et nendel endal parkla puudub nagu ka mõnel eelmisel majutuskohal. Aga parkla oli tõesti lähedal ning kuna saabusime piisavalt hilja, siis parkimine läks maskma 6 naela (õhtust hommikul 10ni), mis oli päris hea hind. 

Hotell ise oli armas. Me saime kaks tuba ja ühe toa uksekaart protestis. 

Ületasime Whitby silla, üle 3ski jõw, aknapoodlesime. Kõmpisime 199 astet kloostri jalamile. Nostalgia. Ja suurepärane ilm. Kloostris sees ei käinud. Oli praktiliselt sulgemisaeg ning varemete vaatamine on päris kulukas. Eelmisest korrast oli piirav aed kuidagi valesti meeles ja head vaadet piletit ostmata tegelikult ei saa. Või kui sul endlikeppi ei ole, mille ostmist ma tegelikult juba kaalun (pärast Buckhingami vahtkonnavahetust). 

Logisime muulil tillukese aarde ja suundusime Duke of York'i fish & chipsi sööma. Ja siis mööda Püha Ann'i tänavat vaalaluust värava ja kapten Cooki kuju juurde. Mõlemalt kaldapoolelt, nii vaalaluu ja ranna kui kloostri poolt on vastaskaldale super vaade. Hommikul kloostri ja õhtul vaalaluu poolelt. 

Juhatasin vanemad majutusse ja suundusin randa. Käisin muuli lõpus, avastasin värvilised rannamajakesed, päike oli loojumas. Hindasin, et peaksin enne pimedust nendeni jõudma ning asusin teele. 

Rannamajakesed on nagu minisuvilad. Siis ei pea rannas käimiseks oma istetoole/tuulevarje või mida iganes kaasa tassima. Majakesed ongi tavaliselt värvilised ja nende ajalugu ulatub rohkem kui 100 aastat tagasi. Majakese võid saada paarist tuhandest paarikümne tuhandega, olenevalt piirkonnast. 

Siis veel II MS mälestusmärk (pommi langemiskoht) ja paar traadist kuju, mida juba eelnevalt linnas märkasime. Ja järjekordne päev oligi õhtusse jõudnud.