Peterborough - Mayfield - Gatwick 24.07

Orton Hall asub Peterborough keskusest veidi eemal, seega hommikune 5-kilomeetrine jalutuskäik kulges mööda Nene jõe kallast (watch me whip.. watch me nae nae). Ehmatasin linnupere ujuma. Ühe topsi leidsin ka. Seekord õnnestus iga päev vähemalt üks aare logida. 

Hommikusöök Orton Hallis oli võrreldav The Midlandiga. Rikkalik sooja ja külma toidu valik. Ja samuti ilusa välimusega restoran. Kõht head-paremat täis (kohustuslik toast ja English must tee), väike hingetõmbepaus toas. Pakkisime kohvrid (suures mahus juba eelmisel õhtul) ja asusime Gatwicki suunas teele. Lend oli piisavalt hilja, et jõuda rahulikult lennujaama ja enne seda veel viimane peatus teha. 

Emale meeldib lavendel.

Mayfield lavendlikasvatus jääb mugavalt Londoni ja Gatwicki vahele. Ahjaa, tollivaba marsruut Ortonist Mayfieldi viis läbi Londoni kesklinna. Ma põhjalikumalt ei uurinud, vaatasin, et sõidame Toweri silla kõrvalt mööda, äkki õnnestub vanematele uhket silda näidata. Olime äärelinnas, jõudsime Thamesile järjest lähemale ja siis olime tunnelis. Ma ei tea millepärast praegu tollivaba marsruuti valides enam sama teed ei näita. Igatahes, Londonist läbi sõidetud aga oleks olnud uhke üle Toweri silla sõita. 

Nii nagu enamik reisist, tegelikult vanemad ei teadnud eriti ette, mis neid päeval ees ootab. No selliselt üldiselt, kas rohkem või vähem matkamist, pidulikum või matkariietus. Samamoodi palusin emal reisiks ujumisriided kaasa võtta ja seal olles tegin näo, et lootsin Whitbys Põhjameres suplema minna aga vesi oli liiga jahe. Tegelikult teadsin, et spaas saab kindlasti supelda. 

Igatahes. Sõitsime Mayfieldi kohale, lavendliväljad on maantee poolt hekkidega ümbritsetud, ema sai aru kus me oleme alles siis, kui parklasse keerasin. Pean ema sinna ilusa ilmaga tagasi viima. Aga ikka, suured põllud. Eespool vanem ja tagumises osas juppide kaupa lavendli elutsükkel. Mesilased. Sain nõelata. 

Seekord oli pildistamiseks tekitatud suur süda ning punane telefoniputka. Ohh. Pilvisest ja lõpus vihmasest ilmast hoolimata oli põld inimesi täis. Lavendlifarmi ajalugu saab alguse ilmselt 2004. aastast. Ostsime mõned seebid. Sealne tilluke kohvik ei pakkunud sobivat süüa ja aega auto tagastamiseni oli piisavalt, siis tegime lõunapeatuse Bansteadis ja süsteemisväliselt Itaalia restoran. Jõudsime viimasel minutil, neil oli just siesta algamas. Aga kui küsisime, kutsuti sisse ja tegelikult oldi valmis magustoitu ka serveerima. 

Tagastasime auto. Sõitsime kokku 1425 miili (ca 2293km), poole kuu kohta tegelikult täiesti mõistlik distants. Võrdluseks, esimene kord USAs sõistime 4000km. Pagas antud, läbisime kiiresti turvakontrolli. Värava selgumiseni oli veel aega, sõime veel natuke. Siis veel lühike ootamine ja olimegi tagasiteel. 

Selleks korraks (aga mitte aastaks😁) Inglismaal ring tehtud. Minu jaoks Briti saartel 12s (ja tänase seisuga tegelikult 13s) kord. Tänan lugemast ja järgmisena on võimalik lugeda meie nädalast Pariisis😌