Pariis 7.08

Esimene hommik Pariisis. Erinevalt Inglismaast, hommikuti jalutamas ei käinud. Hommikusöök Les Jardins d'Eiffel'is koosnes saiakestest (lisaks koogid, keeksid), sinkidest, juustudest, jogurtist ja natuke sooja toitu (munad, vorstid). Täiesti piisav. Lisaks külmad ja soojad joogid, millest viimast pidi eraldi tellima.   

Kuna see oli vanematel esimene kord Pariisiga tutvuda, siis olid planeeritud kõik turistikad. Turistikad on turistikad, sest seal on midagi vaadata. Niisama ringi uidata on ka loomulikult tore. Aga. Turistikad. 

Kui eelmine kord Ailiga Pariisiga tutvusime, siis oli ühistranspordiks paberpilet, turistidele eraldi, millel oli siis teatud aeg sõidukordi ning kestvus. Linn liigub paberipiletite kaotamise suunas ja minuteada novembrist neid enam ei ole. 

Seekord ostsime metroost Navigo plastkaardid, millele saab raha peale laadida. Nii nagu Eestiski. Seal lihtsalt tsoonide jälgimine. Ja kahte erinevat tüüpi pileteid (nt. 1.-3. tsoon ja 5. tsoon) ei saa korraga piletile laadida. Kaardid saimegi mugavalt peatusest ja enamik peatustest saab neid laadida ka. Lisaks on võimalik telefoniga kaarti laadida, mis oli minu jaoks ulme. Aga kuna ühest telefonist saab laadida ühe kaardi (+ enda telefoni pileti), siis ühte oli ikka vaja automaadis laadida. 

Kõigepealt sõit Armastuse seina äärde. Armastuse linnas Pariisis on loomulikult armastusele pühendatud 40-ruutmeetrine sein, mis asub Jehan Rictuse väljakul ja kuhu on üle 300 korra, 250 erinevas keeles või dialektis kirjutatud "ma armastan sind". See eksisteerib juba 25 aastat ning selle autorid on Frédéric Baron ja Claire Kito. Nii suur atraktsioon ei ole, et pileti peaks ostma. 

Loomulikult on seinaäärne niisama vaatlejaid ja pildistajaid täis. Seekord ei õnnestunudki tervet seina korraga pildile saada. Rääkimata sellest, et nurk oli varjatud tellingutega. Eestikeelse teksti leidsime üles. Seinale annavad tooni punased killud, mis kokkupandult moodustavad südame. 

Siis väikene jalutuskäik ja mõned trepid, sest sile maa on nõrkadele, ja jõudsime Montmartre mäele, kust avaneb (ilusa ilmaga) linnale võrratu vaade. Mäe krooniks on Sacré-Cœur basiilika, mille külastamine on tasuta. Kui just ei ole soovi torni ronida ja linnavaadet veel kõrgemalt imetleda. Seekord olin valikuga kursis ning kasutasime selle ära. 

Kõigepealt asusime Sacré-Cœur sissepääsu järjekorda, mis oli märkimisväärne aga liikus palavuses õnneks suhteliselt kiiresti. Kott vaadati läbi ja saimegi sissepääsu suunas edasi liikuda. Seest on basiilika nagu üks suur basiilika. Ilus, suursugune, kullatud, kõrged võlvid, jah. Iga pühaku suunas on võimalik temale pühendatud eendis mõtteid saata. 

Kui basiilikale ring peal, asusime uude järjekorda, et teha 300-astmeline kerge tõus Sacré-Cœur torni. Inglismaa treeninglaager (minuteada küll pubituur aga millegipärast nimetavad mõned seda mainitud nimega) värskelt seljataga. Ronimise eest kasseeriti 8€, kuigi teoreetiliselt see võib olenevalt ajast ka 7€ olla. Sacré-Cœur, Eiffel ja Triumfikaar tunduvat olevat Pariisi vaatetornide püha kolmainsus. 360-kraadine vaade Montmartre mäe tipust, kellel võimalik, kindlasti tasuks ronimine ära. 

Tornist alla jõudes oli basiilika ette kogunenud veel pikem järjekord kui enne. 

Seejärel liikusime otse alla tänavale, kus asuvad lugematud suveniiripoed. Kusjuures, Montmartrel  asuvad suveniirikad on kriipsu odavamad, kui mujal linnas nägime. Tegime paar ostu kodustele. Nägime kolme topsiga pettureid kergeusklikke ninapidi vedamas. 

Mööda Marguerite de Rochechouart ja siis de Clichy puiesteid. Nende kokkusaamiskohale jäi La Marmite, kus tegime lõunapeatuse. Ma sõin seekord sibulasuppi (miks seal nii palju juustu on?), vanemad lõhe ja saia. 

De Clichy läks mingil hetkel üle täiskasvanute tänavaks. Ja siis jõudsime Place Blanche nurgal asuva Moulin Rouge meelelahutuskohani. Eelmine kord oli see suletud ja seekord ei olnud soovi nt õhtusöögiga show eest 255€ või ilma söögita show eest 150€ maksta. Võrdluseks, kella 23 show on ainult 118€. Aga tahtsin koha ikkagi ära näidata ja olime seal piirkonnas. 

Kõmpisime natuke tagasi, leidsime vajaliku metroopeatuse ning sõitsime tagasi ee.. linna südame poole. Sest Eiffel on ju? 

Ületasime Pont Aleksander III juugendstiilis, kaunite laternatega silla, mille ilu nautis ka üks pruutpaar. Pruutpaare nägime sealoldud aja jooksul mitmeid. Aga sild on ehitatud Tsaar Aleksander III auks 19. sajandi lõpul. 

Tahtsin vanematele näidata Jeff Koonsi tulpe. Koonsi loomingut oleme saanud vaadeda ka Los Angeles' The Board muuseumis. Aga oli palav ja mina olin natuke rohkem entu (kuigi teist korda seal), kui reisikaaslased. Tulbid on 11m kõrged ja on üks suurimaid Koonsi skulptuure. Järgmisel aastal täitub nende "istutamisest" 10 aastat. 

Tahtsin katsetada erinevaid perspektiive, et saaks laheda pildi aga päris nii nagu mõte oli, ei õnnestunud. 

Algselt oli mõte kulgeda mööda Champs-Élysées puiesteed kuni Triumfikaareni. Champs-Élysées on ääristatud butiigi- ja disainerpoodidega. Aga kuna oli nii palav ja Triumfikaar asub tulpides 2km kaugusel, siis otsustasime metroo kasuks.

Arc de Triomphe on pärit 19. sajandist ja on üks kuulsaimatest monumentidest Pariisis. See on Charles de Gaulle (algupäraselt Place de l'Étoile) väljaku keskpunkt, moodustades seda ümbritsevatest tänavatest justkui päikesekiired. Kaar on 49m kõrge ja see on pühendatud Napoleoni sõdades ja Prantuse revolutsioonis võidelnud ja hukkunud sõduritele. 

Leidsime tunneli, mis on mõeldud jalakäijatele ohutult kaarele lähenemiseks. Triumfiaare ümber oleval väljakul saab tasuta käia. Aga kui on soov vaateplatvormini ronida (284 astet), siis pilet on kõigest 22€. Järjekord liikus täiesti adekvaatse kiirusega. Eri korrustel on väljapanekud Triumfikaare ajaloost, loomulikult nännipood, tualetid. Ja tipust avaneb siis jälle vaade linnale. Sacré-Cœur ja Eiffel ilusti paistmas. Ja ilm oli imeline. 

Siis ringtreppidest alla. Kaare all nägime tundmatu sõduri hauda. Ja isegi üleval käimata, on Triumfikaar vaatamist väärt. 

Vaatasin mapsist edasise liikumise marsruuti. Aga millegipärast suunati meid esialgu kohta, kus metroopeatust ei olnudki. Mõningase rekalkuleerimise ja otsimise järel leidsime õige peatuse. Metroo 6 viib Triumfikaare juurest otse Trocadéro väljakule. No nii otse, et tuled metroost välja, kõnnid üle tee ja põhimõtteliselt oled kohal. Vanemad otseselt ei teadnud, kuhu me suundusime. 

Trocadéro väljak on teoreetiliselt suurepärane koht Eiffeli torni vaatlemiseks ja selle taustal pildistamiseks. Kui see ei oleks rahvamasse täis. Oli nii tavaturiste, suunamudijaid, tänavamüüjaid ja esinejaid. Tegime paar kohustuslikku pilti ja istusime päris pikalt lihtsalt inimesi ning olustikku jälgides. 

Üle Pont d'Iéna silla liikudes märkasime olümpiarõngaid, aga kuna nende ees oli metsik järjekord, siis jätsime teiseks korraks. Kohe üle silla vasakul oli Seine äärde rajatud ajutine turg, kuhu me loomulikult suundusime. Selline tavaline - käsitöö ja toit - turg. Õhtusöögi leidsimegi sealt, tänavatoit tuli ka ära proovida, koht kohaks. Ja hind oli Eiffeli lähedusele vastavuses. 

Siis natuke üle kilomeetri ja saatsin vanemad majutusse jalgu puhkama. Kuigi ma hommikuti jalutamas ei käinud, siis igal õhtul oli plaan torni juures käia. Seega pärast veendumist, et vanemad on majutuses, suundusin tagasi Marsi väljakule. Lihtsalt jalutasin, vaatasin tumenevat taevast ja säravat raudtorni.