Pariis 9.08

Reedeks oli plaanis Louvre (igaks päevaks üks peamine vaatamisväärsus, v.a. need päevad, kuhu paigutus natuke rohkem😁). Sest kes käib Pariisis Louvre't külastamata. 

Piletiga oli seekord omaette ooper. Mul ei õnnestunud seda kuidagi ametlikult lehelt osta. Tegin konto, täitsin info, läksin maksma ja see minu makset ei aktsepteerinud. Proovisin erinevaid browsereid, arvuteid, erinevatel päevadel, nii enda kui ema kaarti. Nii mitu korda, kuni konto blokeeriti, kuna proovisin liiga mitu korda neile raha maksta. Nagu ma oleks tahtunud kuskile häkkida. 

Võtsin ühendust klienditeenindusega. Tore, et google oskab prantsuse keelt. Muidugi oli süüdi minu pank, kellel ei olnud piisavalt turvaline maksesüsteem. Kuigi see ei ole kunagi probleemiks olnud ja ma broneerin tunduvalt kallimaid asju, kui muuseumipiletid. Nii Eiffeli kui Versailles jaoks oli mu kaart piisavalt turvaline. Võtsin ühendust pangaga, nemad ütlesid, et info ei jõudnud nendenigi, et mingist maksest keelduda. Suletud ring. Tegin uue konto ja proovisin uuesti. Kuni loobusin ja ostsin piletid Klookist. Jap, veidi kallim kui ametlik koduleht aga siiani on nii Jaapani JR pass kui muud väikesed broneeringud viperusteta toiminud. Ja kuna selleks ajaks, kui ma piletid lõpuks sain, oli kellaaegade valik piiratud, saime sissepääsu alles kella 13ks.  

Seega. Loomulikult kõndisime, sest mis see 2.5km ära ei ole. Vaatasime sisse mõnda suveniiripoodi (mis avati alles 10). Oi, kuidas mind ärritas see, et midagi ei saanud ise vaadata. Jah, ma saan põhimõtteliselt aru, et müüjale (alati meessoost) ei meeldi, kui kaunis särgivirn läbi lapatakse, aga nagu pidevalt tunne, et vaadatakse üle õla ja hingatakse kuklasse.

Suund oli Louvre poole. Kuna aega oli, liikusime rahulikult. Vaatasime üle Louvre ees asuva mini Triumfikaare. 

Aga enne muuseumi olid plaanis Les Deux väljakul asuvad Colonnes de Buren ja Angelina kohvik (ei asu samal väljakul). 

Colonnes de Buren moodustavad lahedad mustvalgetriibulised sambad, mille kavandas 1985-1986 aastal prantsuse kunstnik Daniel Buren. Eelnevalt oli seal parkimisplats (ja nad varjavad kanalisatsiooni), nii et meeldiv asendus. No ja see ongi lihtsalt selline efektne plats, kus on põnev pilte teha. Ja suunamudijad teevad oma videoid. Pealtnäha võib tunduda, et sambad on suhteliselt lühikesed aga maaalune oli näha ja need ulatuvad üpris sügavale. 

Lisaks jääb sammaste taha Kuningliku palee aed (Jardin du Palais Royal), kus olid põnevad suhtlemist soodustavad pingid, millesuguseid mina ei ole enne näinud. Inimesi istus nii varjus kui päikese käes. Tegime vajalikud pildid. Kõndisime aiale ringi peale. Istusime ning jälgisime aja möödumist. 

Seejärel Rue de Rivoli ja lõputud suveniiripoed suunaga Angelina. Ahjaa, sellele tänavale jääb ka Jeanne d'Arc mälestusmärk. Aga. Kohviku juures oli ukse taha ulatuv järjekord. Nagu päriselt. Proovisime natuke oodata aga selleks tempoks meil enam aega ei olnud, kui tahtsime 13ks Louvresse jõuda. 

Seega tegime kiire võikupeatuse ning asusime teele karusselli alla järjekorda. Jõudsime ikka natuke vara ning uudistasime värviliseimas poes, mida ma kunagi näinud olen. Võrratu värvide plahvatus. 

Poes käisime (seal samas sissepääsu kõrval, maa all, allapoole vaatava püramiidi juures) emaga. Isa leidis samal ajal kohviku menüüst espresso macchiato, mille ta eeskujulikult ära proovis. 

Aga siis oli meie kord. Järjekord. Kotikontroll ja olime sees. Ma ei olnud eelnevalt võtnud muuseumi kaarti, seega käisin sellel järel. Esimesena suund Liisa juurde. Sest üks ei käi Pariisis ilma Mona Lisat vaatamata. 

Mona Lisa asub teisel korrusel, itaalia kunsti tiivas, sektsioonis 711. Erinevalt eelmisest korrast, kui seisime viisakas lennujaama järjekorras, lasti inimesed (küll nööri tagant, jah) maalile peale nagu rokkkontserti publik, kes seda tunnet teab. Täiesti kaootiline inimmass surub läbi teiste maali suunas. Kuna mul päris korralik kontserdikogemus olemas, suvel alles Oasisel sain oma koha hoidmist meelde tuletada, siis asusime keskele ja liibusime sihtkoha poole. 

Kes vaatamise lõpetas, lasti nöörist mööda teises suunas edasi liikuma. Igal juhul oli eelmise korra järjekord normaalsem lähenemine. Aga loomulikult saime Liisa üle vaadatud, pildid tehtud (küll kiirustades) ja suundusimegi juba varsti edasi. 

Vaatlesime itaalia ja prantsuse maalikunstnikke loomingut. Nike peata kuju, teised kujud. Erinevad ajastud. Juveelid, riided, eluruumid. Kõrged laed, lõpmatud tiivad ja saalid. Piirdusime osaga. Rembranti käisime vaatamas. Osa tiibasid oli suletud. Täpset aega ei võtnud, kuskil natuke üle 2ish tunni. Seal võiks kindlasti veeta mitu päeva. Kui kõikidesse teostesse süveneda. Isegi kui ainult vaadelda, läheks palju aega. 

Kui järgmine kord uuesti peaks minema, eks siis jätkame.  

Õhtul oli plaan viia vanemad sööma natuke majutusest eemale. Sõitsime metrooga Montparnasse torni juurde, kus juures asub huvitav (aga mitte just kõige parema kvaliteediga) Bouillon Chartier, selline põnev kogemus. Ukse taga oli järjekord, kus kavatsesin seekord oodata. Selgus, et kolmene seltskond sobis kiiremini, kui muud kombinatsioonid ja saime suhteliselt kiiresti sisse. Sest. Meid pandi samasse lauda koos ühe paariga. Mitte just eelistatud variant. 

Kelner kirjutas tellimuse ja hinnad laudlinale (paberist). Eelroaks siis lõpuks teod. Meie emaga sõime kala ja isa kana. Koht näeb timm välja. Toit enam mitte nii väga. 

Metrooga hotelli tagasi, isa jäi jalgu puhkama ja suundusime emaga õhtusele jalutuskäigule Eiffeli juurde. Taipasin juba enne, et kuigi torni alla minemiseks on vaja läbida turvakontroll, siis seal piletit ei kontrollita. Seega asusime tunduvalt lühemasse piletiga sisenemise järjekorda, sest miks pikas järjekorras seista, kui saab kiiremini ja olime juba varsti tuttava torni all, kuni oli aeg majutusse tagasi suunduda.